Head piirdeaiad teevad häid naabreid - valitsuse reaktsioon küberkuritegevusele ning tehnoloogia ja Interneti arendamine
Sissejuhatus
Mõned teist ilmselt teavad, et hobi korras avaldan raamatuid tõlkes Ida-Euroopa keeltest inglise ja hollandi keelde – https://glagoslav.com. Üks minu hiljutistest väljaannetest on raamat, mille on kirjutanud Venemaal Snowdeni juhtumit käsitlenud prominentne Venemaa advokaat Anatoli Kucherena. Autor on kirjutanud oma kliendi Edward Snowdeni tõestisündinud lool põhineva raamatu – Kaheksajala aeg, mis on saanud aluseks hiljuti ilmunud Hollywoodi filmi “Snowden” stsenaariumile, mille lavastas USA prominentne filmirežissöör Oliver Stone.
Edward Snowden sai laialt tuntuks rikkumisest teatajana, lekitades ajakirjandusele suurt hulka konfidentsiaalset teavet CIA, NSA ja GCHQ spionaažitegevuse kohta. Filmis näidatakse muu hulgas programmi PRISM kasutamist, mille kaudu NSA sai pealtkuulata telekommunikatsiooni suures mahus ja ilma eelneva individuaalse kohtuliku loata. Paljud inimesed näevad neid tegevusi kaugel ja kirjeldavad neid Ameerika stseenide kujutamisena. Õiguslik reaalsus, milles me elame, näitab vastupidist. Mida paljud ei tea, on see, et võrreldavaid olukordi esineb sagedamini kui arvate. Isegi Hollandis. Nimelt võttis Hollandi Esindajatekoda 20. detsembril 2016 vastu üsna privaatsust tundva seaduseelnõu “Computercriminaliteit III” (“Küberkuriteod III”).
Arvutikuritegevus III
Eelnõu Computercriminaliteit III, mille Hollandi senat peab veel vastu võtma ja mille paljud juba palvetavad selle ebaõnnestumise eest, on mõeldud uurimisametnikele (politsei, Kuninglik Konstaabel ja isegi spetsiaalsed uurimisasutused nagu FIOD) võimalus uurida (st kopeerida, jälgida, pealt kuulata ja muuta ligipääsmatu teave) „automatiseeritud toiminguteks” või „arvutipõhisteks seadmeteks” (võhikule: sellised seadmed nagu arvutid ja mobiiltelefonid), et avastada tõsiseid kuritegusid. Valitsuse sõnul osutus vajalikuks anda uurimisametnikele võimalus oma kodanikke otsekoheselt nuhkida, kuna tänapäeval on kuritegevuse kasvanud digitaalse anonüümsuse ja andmete krüpteerimise tõttu raskesti jälgitav. Eelnõuga seoses avaldatud seletuskirjas, mis on väga raskesti loetav 114-leheküljeline osa, kirjeldati viit eesmärki, mille põhjal uurimisvolitusi võib kasutada:
- Elektroonilise seadme või kasutaja teatud üksikasjade, näiteks identiteedi või asukoha määramine ja hõivamine: täpsemalt tähendab see seda, et uurivad ametnikud pääsevad salaja juurde arvutitele, ruuteritele ja mobiiltelefonidele, et saada teavet, näiteks IP-aadress või IMEI-number.
- Arvutiseadmesse salvestatud andmete salvestamine: uurivad ametnikud võivad salvestada andmeid, mis on vajalikud tõe väljaselgitamiseks ja raskete kuritegude lahendamiseks. Võib mõelda lapsporno piltide ja suletud kogukondade sisselogimisandmete salvestamisele.
- Andmete juurdepääsematuks muutmine: kuriteo lõpetamiseks või tulevaste kuritegude ärahoidmiseks on võimalik teha kättesaadavaks andmed, millega kuritegu toime pannakse. Seletuskirja kohaselt peaks sel viisil olema võimalik võidelda robotivõrkude vastu.
- (Konfidentsiaalse) teatise pealtkuulamise ja salvestamise korralduse täitmine: teatud tingimustel on võimalik (konfidentsiaalset) teavet pealtkuulata ja salvestada kas sideteenuse pakkuja koostöös või ilma.
- Süstemaatilise vaatluse korralduse täitmine: uurivad ametnikud saavad võimaluse tuvastada kahtlustatava asukoht ja jälgida liikumisi, paigaldades selleks arvutipõhisesse seadmesse spetsiaalselt tarkvara.
Inimesed, kes usuvad, et neid volitusi saab kasutada ainult küberkuritegude korral, peavad pettuma. Eespool kirjeldatud esimeses ja kahes viimases taandes nimetatud uurimisvolitusi saab kasutada kuritegude puhul, mille puhul on lubatud ajutine kinnipidamine, mis tuleneb kuritegudest, mille puhul on seadusega sätestatud vähemalt 4-aastane karistus. Teise ja kolmanda eesmärgiga seotud uurimisvolitusi saab kasutada ainult selliste kuritegude puhul, mille puhul seadusega on ette nähtud vähemalt 8-aastane karistus. Lisaks võib üldine korraldus volikogus osutada kuriteole, mis pannakse toime automatiseeritud toiminguga, mille puhul on ilmse sotsiaalse tähtsusega kuriteo lõpetamine ja kurjategijate vastutusele võtmine. Õnneks saab automatiseeritud toimingute tungimist lubada ainult juhul, kui kahtlustatav seadet kasutab.
Õiguslikud aspektid
Kuna tee põrgusse on sillutatud heade kavatsustega, pole nõuetekohane järelevalve kunagi üleliigne. Eelnõuga antud uurimisvolitusi saab kasutada varjatult, kuid sellise vahendi kohaldamise taotluse saab esitada ainult prokurör. Vajalik on järelevalvekohtuniku eelnev luba ja riigiprokuratuuri osakond „Centrale Toetsingscommissie” hindab vahendi kavandatud kasutamist. Lisaks, nagu varem mainitud, on üldine piirang volituste kasutamisele kuritegude puhul, mille karistus on vähemalt 4 või 8 aastat. Igal juhul tuleb täita proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse nõudeid, samuti sisulisi ja menetlusnõudeid.
Muud uudsused
Nüüd on arutatud Computercriminaliteit III seaduseelnõu kõige olulisemat aspekti. Olen siiski märganud, et enamik meediume ununevad oma hädakisates arutada eelnõu kahte täiendavalt olulist teemat. Esimene on see, et eelnõuga kehtestatakse ka võimalus kasutada sööda noorukit, et jälgida „groomerit”. Groomerit võib pidada armukeste poiste digitaalseks versiooniks; digitaalne seksuaalse kontakti otsimine alaealistega. Lisaks on varastatud andmete vastuvõtjate ja petturlike müüjate vastutusele võtmine üha lihtsam, kui nad keelduvad tarnimast kaupu või teenuseid, mida nad pakuvad.
Vastuväited seaduseelnõule Computercriminaliteit III
Kavandatav seadus võib kaasa tuua tohutu sissetungi Hollandi kodanike eraellu. Seaduse kohaldamisala on lõputult lai. Ma võin mõelda paljudele vastuväidetele, mille hulgas on ka asjaolu, et kui vaadata rikkumisi, mille karistus on minimaalselt 4 aastat, eeldatakse kohe, et see kujutab endast tõenäoliselt mõistlikku piiri ja et sellega kaasnevad alati sellised õigusrikkumised, mis on andestamatult raske. Kuid isiku, kes sõlmib tahtlikult teise abielu ja keeldub vastaspoolt teatamast, võib juba karistada 6-aastase karistusega. Lisaks võib juhtuda, et kahtlustatav osutub lõpuks süütuks. Seejärel on põhjalikult uuritud mitte ainult tema enda üksikasjad, vaid tõenäoliselt ka nende teiste üksikasjad, millel polnud midagi pistmist lõplikult toime panemata kuriteoga. Lõppude lõpuks kasutatakse arvuteid ja telefone parimal tasemel, et kasutada kontakti sõprade, perekonna, tööandjate ja lugematute teistega. Lisaks on küsitav, kas seaduseelnõul põhinevate taotluste kinnitamise ja järelevalve eest vastutavatel isikutel on piisavalt eriteadmisi, et taotlust nõuetekohaselt hinnata. Kuid selline seadusandlus näib tänapäeval peaaegu olevat vajalik kurjus. Peaaegu kõik pidid kunagi Interneti-pettustega tegelema ja pinged kipuvad olema tohutult suured, kui keegi on veebituru kaudu võltsitud kontserdipileti ostnud. Pealegi ei taha keegi kunagi loota, et tema laps puutub igapäevase sirvimise ajal kokku inetu tegelasega. Jääb endiselt küsimus, kas arvutis Computercriminaliteit III on oma laiade võimalustega võimalus edasi minna.
Järeldus
Tundub, et seaduseelnõu Computercriminaliteit III on muutunud mõnevõrra vajalikuks kurjuseks. Eelnõuga antakse juurdlusasutustele ulatuslik volitus pääseda juurde kahtlustatavate arvutipõhistele teostele. Erinevalt Snowdeni-afääri juhtumist pakub seaduseelnõu märkimisväärselt rohkem kaitsemeetmeid. Siiski on endiselt küsitav, kas need kaitsemeetmed on piisavad, et vältida ebaproportsionaalset Hollandi kodanike eraelu puutumatust ja halvimal juhul "Snowden 2.0" afääri tekkimist.