Head piirdeaiad teevad häid naabreid - valitsuse reaktsioon küberkuritegevusele ning tehnoloogia ja Interneti arendamine
Sissejuhatus
Mõned teist ilmselt teavad, et hobi korras avaldan raamatuid tõlkes Ida-Euroopa keeltest inglise ja hollandi keelde – https://glagoslav.com. Üks minu hiljutistest väljaannetest on raamat, mille on kirjutanud Venemaal Snowdeni juhtumit käsitlenud prominentne Venemaa advokaat Anatoli Kucherena. Autor on kirjutanud oma kliendi Edward Snowdeni tõestisündinud lool põhineva raamatu – Kaheksajala aeg, mis on saanud aluseks hiljuti ilmunud Hollywoodi filmi “Snowden” stsenaariumile, mille lavastas USA prominentne filmirežissöör Oliver Stone.
Edward Snowden sai laialdaselt tuntuks kui vilepuhuja, kes lekitas ajakirjandusele suure hulga konfidentsiaalset teavet CIA, NSA ja GCHQ spionaažitegevuse kohta. Film näitab muuhulgas programmi PRISM kasutamist, mille kaudu NSA võis telekommunikatsiooni pealt kuulata suures mahus ja ilma eelneva individuaalse kohtu loata. Paljud inimesed näevad neid tegevusi kaugel ja kirjeldavad neid Ameerika stseenide kujutamisena.
Juriidiline tegelikkus, milles me elame, näitab vastupidist. Paljud ei tea, et võrreldavaid olukordi tuleb ette sagedamini, kui arvate. Isegi Hollandis. Nimelt võttis Hollandi Esindajatekoda 20. detsembril 2016 vastu üsna privaatsustundliku seaduseelnõu “Computercriminaliteit III” (“Küberkuritegevus III”).
Arvutikuritegevus III
Eelnõu Computercriminaliteit III, mille Hollandi senat peab veel vastu võtma ja mille läbikukkumise eest paljud juba palvetavad, on mõeldud selleks, et anda uurimisametnikele (politsei, kuninglik konstaabel ja isegi spetsiaalsed uurimisasutused, nagu FIOD) võimalus uurima (st kopeerima, jälgima, pealtkuulama ja ligipääsmatuks muutma teavet) „automaatseid toiminguid” või „arvutiseadmeid” (võhiku jaoks: seadmed, nagu arvutid ja mobiiltelefonid), et avastada raskeid kuritegusid.
Valitsuse hinnangul osutus vajalikuks anda uurimisametnikele võimalus – otse öeldes – oma kodanike järele nuhkida, kuna tänapäevased ajad on muutnud kuritegevuse üha enam jälgitavaks digitaalse anonüümsuse ja andmete krüptimise tõttu. Eelnõuga seoses avaldatud seletuskirjas, mis on suur raskesti loetav 114-leheküljeline kirjatükk, kirjeldati viit eesmärki, mille alusel saab uurimisvolitusi kasutada:
- Elektroonilise seadme või kasutaja teatud üksikasjade, näiteks identiteedi või asukoha määramine ja hõivamine: täpsemalt tähendab see seda, et uurivad ametnikud pääsevad salaja juurde arvutitele, ruuteritele ja mobiiltelefonidele, et saada teavet, näiteks IP-aadress või IMEI-number.
- Arvutiseadmesse salvestatud andmete salvestamine: uurivad ametnikud võivad salvestada andmeid, mis on vajalikud tõe väljaselgitamiseks ja raskete kuritegude lahendamiseks. Võib mõelda lapsporno piltide ja suletud kogukondade sisselogimisandmete salvestamisele.
- Andmete juurdepääsematuks muutmine: kuriteo lõpetamiseks või tulevaste kuritegude ärahoidmiseks on võimalik teha kättesaadavaks andmed, millega kuritegu toime pannakse. Seletuskirja kohaselt peaks sel viisil olema võimalik võidelda robotivõrkude vastu.
- (Konfidentsiaalse) teatise pealtkuulamise ja salvestamise korralduse täitmine: teatud tingimustel on võimalik (konfidentsiaalset) teavet pealtkuulata ja salvestada kas sideteenuse pakkuja koostöös või ilma.
- Süstemaatilise vaatluse korralduse täitmine: uurivad ametnikud saavad võimaluse tuvastada kahtlustatava asukoht ja jälgida liikumisi, paigaldades selleks arvutipõhisesse seadmesse spetsiaalselt tarkvara.
Inimesed, kes usuvad, et neid volitusi saab kasutada ainult küberkuritegevuse korral, on pettunud. Eespool kirjeldatud esimeses ja kahes viimases punktis mainitud uurimisvolitusi saab rakendada kuritegude puhul, mille puhul on lubatud eelkinnipidamine, mis taandub kuritegudele, mille eest seadus määrab minimaalseks karistuseks 4 aastat.
Teise ja kolmanda eesmärgiga seotud uurimisvolitusi saab kasutada vaid kuritegude puhul, mille eest on seadusega ette nähtud 8-aastane karistus alammäär. Lisaks võib volikogu üldkorraldus viidata kuriteole, mis on toime pandud automatiseeritud toiminguga, mille puhul on ilmselge ühiskondlikult oluline kuriteo lõpetamine ja toimepanijate vastutusele võtmine. Õnneks saab automatiseeritud toimingute tungimist lubada vaid juhul, kui kahtlustatav seadet kasutab.
Õiguslikud aspektid
Kuna tee põrgusse on sillutatud heade kavatsustega, pole nõuetekohane järelevalve kunagi üleliigne. Eelnõuga antud uurimisvolitusi saab kasutada varjatult, kuid sellise vahendi kohaldamise taotluse saab esitada ainult prokurör. Vajalik on järelevalvekohtuniku eelnev luba ja riigiprokuratuuri osakond „Centrale Toetsingscommissie” hindab vahendi kavandatud kasutamist. Lisaks, nagu varem mainitud, on üldine piirang volituste kasutamisele kuritegude puhul, mille karistus on vähemalt 4 või 8 aastat. Igal juhul tuleb täita proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse nõudeid, samuti sisulisi ja menetlusnõudeid.
Muud uudsused
Nüüd on arutatud Computercriminaliteit III seaduseelnõu kõige olulisemat aspekti. Olen siiski märganud, et enamik meediume ununevad oma hädakisates arutada eelnõu kahte täiendavalt olulist teemat. Esimene on see, et eelnõuga kehtestatakse ka võimalus kasutada sööda noorukit, et jälgida „groomerit”. Groomerit võib pidada armukeste poiste digitaalseks versiooniks; digitaalne seksuaalse kontakti otsimine alaealistega. Lisaks on varastatud andmete vastuvõtjate ja petturlike müüjate vastutusele võtmine üha lihtsam, kui nad keelduvad tarnimast kaupu või teenuseid, mida nad pakuvad.
Vastuväited seaduseelnõule Computercriminaliteit III
Kavandatav seadus võib potentsiaalselt kujutada endast tohutut sissetungi Hollandi kodanike privaatsusse. Seaduse ulatus on lõputult lai. Mulle võib mõelda palju vastuväiteid, millest valik hõlmab tõsiasja, et kui vaadata piirangut 4-aastasele miinimumkaristusega kuritegudele, siis eeldatakse kohe, et see on ilmselt mõistlik piir ja see hõlmab alati rikkumisi, mis on andestamatult raske. Inimene, kes aga tahtlikult sõlmib teise abielu ja keeldub vastaspoolt teavitamast, võib karistada juba 6-aastase vangistusega.
Lisaks võib juhtuda, et kahtlustatav osutub lõpuks süütuks. Seejärel ei uuritud põhjalikult mitte ainult tema enda üksikasju, vaid tõenäoliselt ka teiste üksikasju, millel polnud midagi pistmist lõpuks toimepanemata kuriteoga. Lõppude lõpuks on arvutid ja telefonid "par excellence", mida kasutatakse sõprade, perekonna, tööandjate ja paljude teistega ühenduse võtmiseks. Lisaks on küsitav, kas seaduseelnõu alusel taotluste kooskõlastamise ja järelevalve eest vastutavatel isikutel on piisavalt erialaseid teadmisi, et taotlust nõuetekohaselt hinnata.
Ometi tundub selline seadusandlus tänapäeval peaaegu hädavajaliku pahena. Peaaegu kõik pidid kunagi tegelema Interneti-pettustega ja pinged kipuvad tohutult kõrgeks tõusma, kui keegi on ostnud veebiturult võltskontserdipileti. Veelgi enam, keegi ei loodaks kunagi, et tema laps satub kontakt igapäevase sirvimise ajal näruse figuuriga. Jääb küsimus, kas eelnõu Computercriminaliteit III oma laiade võimalustega on õige tee.
Järeldus
Tundub, et seaduseelnõu Computercriminaliteit III on muutunud mõnevõrra vajalikuks kurjuseks. Eelnõuga antakse juurdlusasutustele ulatuslik volitus pääseda juurde kahtlustatavate arvutipõhistele teostele. Erinevalt Snowdeni-afääri juhtumist pakub seaduseelnõu märkimisväärselt rohkem kaitsemeetmeid. Siiski on endiselt küsitav, kas need kaitsemeetmed on piisavad, et vältida ebaproportsionaalset Hollandi kodanike eraelu puutumatust ja halvimal juhul "Snowden 2.0" afääri tekkimist.