Hollandi elektrivõrk on täis. Üha rohkemates kohtades ei saa ettevõtted enam lihtsalt suurema koormusega ühendust ja võrguoperaatorid otsivad võimalusi olemasoleva võimsuse võimalikult nutikaks kasutamiseks. Üks selline viis on ülekoormuse haldamine: võrguoperaator maksab tarbijatele ja tootjatele tasu, kui nad tipptundidel ajutiselt tarbivad või toodavad vähem elektrit, kui nende leping lubab. See loob võrgule hingamisruumi.
Kaubandus- ja tööstusapellatsioonikohtu hiljutise otsuse keskmes olev küsimus (College van Beroep voor het bedrijfsleven(2. juuni 2026) on küsimus, kas seda kohustust võib kehtestada ka suletud jaotusvõrgu omanikele. Paljude suurte äriparkide, tööstuskomplekside ning sadama- ja keemiatööstuskohtade jaoks on see asjakohane küsimus, kuna nad haldavad sageli oma sisemist elektrivõrku ise.
Mis on suletud jaotussüsteem?
Suletud jaotussüsteem ehk lühidalt CDS on eraviisiline elektrivõrk näiteks tööstuspiirkonnas või äripargis. Sellel alal asuvad ettevõtted ei ole otse ühendatud avaliku elektrivõrguga, vaid suletud jaotussüsteemi halduri sisemise võrguga. See ei ole tavaline võrguhaldur: suletud jaotussüsteemile kehtib energiaseaduse (Elektriciteitswet 1998) alusel erand ja võrgueeskirja (Netcode) reeglid kehtivad sellele ainult piiratud ulatuses. CDS ise tervikuna ammutab elektrit avalikust elektrivõrgust ja jaotab seda sisemiselt.
Millest see juhtum rääkis?
Ühised võrguhaldurid tegid ettepaneku laiendada ülekoormuse juhtimise kohustust ka CDS-i operaatoritele. ACM (Hollandi Tarbija- ja Turuamet) võttis selle ettepaneku vastu ja muutis võrgueeskirja kahe otsusega. Keeruline on see, et suletud jaotusvõrgu halduril endal pole peaaegu midagi pakkuda: tema võrk koosneb kaablitest ja trafodest, mitte paigaldistest, mis suudavad paindlikult tarnida rohkem või vähem elektrit. See paindlikkus lasub suletud jaotusvõrguga ühendatud ettevõtetel. Seetõttu nõuavad uued eeskirjad, et suletud jaotusvõrgu haldur lepiks oma ühendatud osapooltega kokku, et ta saaks oma kohustust siiski täita. Kohustuste mittetäitmine toob kaasa ka rahalisi karistusi: iga megavati lepingujärgse ülekandevõimsuse kohta teatav summa iga perioodi eest, mil kohustust ei täideta.
Tööstusühing VEMW esitas asja tribunalile kolme vastuväitega: eeskirjad oleksid vastuolus seadusandliku süsteemiga, need oleksid teostamatud ja ohustaksid elektrivõrgu ohutust.
Mida otsustas tribunal?
Kõigis kolmes punktis asus tribunal ACM-i poolele.
Seadusandliku süsteemi osas otsustas tribunal, et kohustused on suunatud ainult suletud jaotusvõrgu haldurile tema rollis avaliku elektrivõrgu tarbijana. Need ei kandu edasi suletud jaotusvõrguga ühendatud ettevõtetele ja seetõttu ei kehtesta need ka neile midagi. Seega ei sekku ACM suletud jaotusvõrgu erilisse ja kaitstud seisundisse. Asjaolu, et suletud jaotusvõrk sõltub sellega ühendatud osapooltest, ei muuda seda.
Teostatavuse osas leidis tribunal, et kohustus ei ole absoluutne. Võrgueeskiri sisaldab erandit: kui suletud jaotusvõrgu haldur ei ole tegelikult võimeline panust tegema, peab ta sellest võrguettevõtjale kirjalikult ja põhjendatult teatama. Kui tarnimine on tõepoolest võimatu, ei tule ka rahalist karistust määrata. Tribunal peab mõistlikuks ja loogiliseks, et suletud jaotusvõrgu haldur peab suutma selgitada, miks ta ei saa tarnida, sest vastasel juhul ei saa võrguettevõtja kontrollida, kas esitatud põhjus on õige.
Võrgu ohutuse ja töökindluse osas juhtis tribunal tähelepanu iga võrguoperaatori põhiülesandele hallata oma võrku ohutult ja usaldusväärselt. See ülesanne on endiselt esmatähtis. CDS-i operaator ei pea ülekoormuse haldamisega koostööd tegema, kui see ohustaks tema võrgu ohutust, eeldusel, et ta seda kirjalikult põhjendab.
Järeldus: apellatsioonkaebus on alusetu ja muudetud võrgueeskiri jääb kehtima.
Mida see praktikas tähendab?
Suletud jaotusvõrguga ettevõtete jaoks on sõnum see, et nad ei saa ülekoormuse ohjamist vältida, kuid kohustus on seotud kaitsemeetmetega. On tark juba praegu kaardistada, milline paindlikkus on kohapeal saadaval ja milliseid kokkuleppeid selleks vaja on. Sama oluline on nõuetekohaselt dokumenteerida olukorrad, kus osalemine on tegelikult võimatu või mõjutaks võrgu ohutust: just see kirjalik põhjendus on rahalise karistuse vältimise võti.
See otsus sobib laiema trendiga, kus regulaator kaasab võrgu ülekoormuse lahendamisse üha rohkem osapooli. Igaüks, kes haldab oma võrku ise, peaks aegsasti hindama, mida see konkreetselt nende enda organisatsiooni jaoks tähendab.
Kas teil on küsimusi selle otsuse tagajärgede kohta teie olukorrale või kokkulepete kohta, mida peaksite oma seotud isikutega tegema? Meie energiaõiguse juristid on hea meel teiega kaasa mõelda.
Korduma kippuvad küsimused
Mis on suletud jaotussüsteem (CDS)?
Suletud jaotusvõrgu jaotur on eraviisiline elektrivõrk näiteks tööstuspiirkonnas, sadamas, keemiatehases või äripargis. Sellel alal asuvad ettevõtted ei ole otse ühendatud avaliku elektrivõrguga, vaid suletud jaotusvõrgu halduri sisemise võrguga. Suletud jaotusvõrgu jaoturile kehtib energiaseaduse alusel erand, mis tähendab, et võrgueeskirja reeglid kehtivad sellele ainult piiratud ulatuses.
Mis on ummikute haldamine?
Ülekoormuse haldamine on viis, kuidas paremini ära kasutada piiratud ülekandevõimsust täielikult toimivas elektrivõrgus. Võrguoperaator maksab tarbijatele ja tootjatele tasu, kui nad tipptundidel ajutiselt tarbivad või toodavad vähem elektrit, kui nende leping lubab. See loob võrgus ruumi ilma, et seda oleks vaja füüsiliselt laiendada.
Kas minu CDS peab osalema ülekoormuse haldamises?
Jah. Muudetud võrgueeskirja kohaselt, mille tribunal kinnitas, võib CDS-i operaatorilt nõuda ülekoormuse lahendamisse panustamist. Kuna CDS-il endal paindlikkust ei ole, tähendab see kohustus, et operaator peab oma võrguga ühendatud ettevõtetega kokkuleppeid sõlmima.
Mis saab siis, kui minu krediidiriski vahetustehing ei suuda tõepoolest paindlikkust pakkuda?
See kohustus ei ole absoluutne. Kui CDS-i operaator ei saa tegelikult panust teha, peab ta sellest võrguoperaatorile kirjalikult ja põhjendatult teatama. Kui tarnimine on tõepoolest võimatu, ei tule rahalist karistust määrata. Põhjendus on siinkohal ülioluline: ilma selgituseta ei saa võrguoperaator hinnata, kas põhjus on õigustatud.
Millised rahalised karistused kohaldatakse mittevastavuse korral?
Võrgueeskiri sätestab kaks summat, olenevalt kohustuse liigist: 1.25 eurot iga MW lepingulise ülekandevõimsuse kohta iga tasakaaluarveldusperioodi kohta, mille jooksul kohustust ei täideta, ja 120 eurot MW kohta päevas võimsuse piiramise korral. Neid trahve ei kohaldata vääramatu jõu korral või kui on tõendatud, et panuse andmine on tegelikult võimatu.
Kas see kohustus kehtib ka minu CDS-iga ühendatud ettevõtetele?
Ei. Tribunal otsustas sõnaselgelt, et kohustused on suunatud ainult CDS-i operaatorile tema rollis avaliku elektrivõrgu tarbijana. Need ei kehtesta CDS-iga ühendatud osapooltele otseselt midagi. Praktikas peab CDS-i operaator aga oma kohustuse täitmiseks nendega kokkuleppeid sõlmima.
Kas ma saan keelduda, kui minu elektrivõrgu ohutus on ohus?
Iga võrguoperaatori põhiülesanne on oma võrgu ohutu ja usaldusväärne haldamine endiselt esmatähtis. Ülekoormuse haldamise seadeldise operaator ei pea ülekoormuse haldamisega koostööd tegema, kui see ohustaks tema võrgu ohutust ja töökindlust, eeldusel, et ta seda kirjalikult põhjendab.
Mida ma peaksin nüüd CDS-i operaatorina tegema?
On tark kaardistada, milline paindlikkus on ehitusplatsil saadaval ja milliseid kokkuleppeid selleks vaja seotud osapooltega teha. Lisaks tuleb hoolikalt kirjalikult dokumenteerida kõik olukorrad, kus osalemine on tegelikult võimatu või mõjutab ohutust. Just see põhjendus määrab, kas rahalist karistust on võimalik vältida.
